Eestis on põlevkivimaardla põhjaosas mitu suletud põlevkivikaevandust, kus kaevanduse lagi on õhuke ja kaevandus võib seetõttu ajapikku põhjustada maapinna ebastabiilsust (joonis 1). Eestis on õnneks läbi ajaloo tehtud küllalt häid kaevanduste jooniseid, mille järgi teame, kus probleemid võivad esineda. Põlevkivimaardla kohta on Tehnikaülikooli teadlased välja eraldatud kvaasistabiilsed alad, kus võib teadmata ajal esineda maa vajumist ja varinguid. Asustus pole piirkonnas õnneks väga tihe, suures osas on kaevandusalad kasutuses põllu- ja metsamaana. Kvaasistabiilse alaga on siiski seotud ka üle 1000 elu-või ühiskondliku hoone. Põlevkivimaardla põhjaosas, kus käikude peal olev katend on õhem ning varingurisk suurem, paikneb neist hoonetest ligikaudu 500. Aladel, kus kaevandamine lõppes aastakümneid tagasi ning millele ei kehti enam kaevandamisload, vastutab tekkinud kahjude hüvitamise eest riik. Keskkonnaameti eestvedamisel on seni likvideeritud palju sissevarisenud kaevanduste šurfialasid, kuid suuremate alade ning hoonetelähedase maapinna stabiliseerimist pole Eestis seni tehtud. Kui maapinnale ulatuvat varingukohta on võimalik korrastada seda ekskavaatoriga lahti kaevates ning tihedalt tagasi täites, siis kvaasistabiilsel alal, kus kaevanduse lae katend pole sisse varisenud, seda teha ei saa. Üheks võimaluseks tagada stabiilsus sellistel kaevandusaladel on täita kaevandustühimikud sobiva seguga maapinnalt puuraukude kaudu.
Tagasitäiteks sobib materjal, mis on odav, pumbatav ja tardunult piisavalt tugev. Lisaks ei tohi täitesegu liigselt mõjutada veekeskkonda. Tuleb veenduda, et tagasitäite kehast ei leostu ohtlike ainete ülenormatiivseid kontsentratsioone ei pinna- ega põhjavette. Eestis on erinevad teadusprojektid ja uuringud tõendanud, et selliseks sobivaks tagasitäitematerjaliks võiks olla põlevkivitööstuses tekkiv lendtuhk. Tuha paigutamine kaevandustesse ei saa olla siiski eesmärgiks omaette. Tuhaga tühimikke tagasi täita on põhjust siis, kui see võimaldab vähendada vajumiste ja varingute riske ning on kuluefektiivne.
Hüdrogeokeemiline modelleerimine on näidanud, et tuhasegust pärinev aluseline vesi neutraliseerub looduses kiirelt. Kontrollitud tagasitäitmiskatse käigus jälgitakse põhjaveemuutusi seirepuurkaevudes. Katse tulemus näitab, kuivõrd saab prognoosida tagasitäiteprojektide mõjusid veekeskkonnale, ning see hõlbustab edaspidi ulatuslikumate keskkonnalubade andmist tagasitäiteprojektidele. Lisaks selgitab projekt välja kaevanduskäigus tardunud tuha ja vee segul põhineva tagasitäitekeha tugevusparameetrid. Katsealaks on välja valitud Kohtla-Järve linnas Järveküla tee 44 asuva Käva 2 põlevkivikaevanduse käik (strekk). Piirkond valiti, kuna sama kaevandusala piires on juba ilmnenud sissevarisenud alasid. Maapinnalt segu pumbates täidetakse kaevanduse tühimikku ulatuvate puuraukude kaudu 10-meetrine strekilõik. Täiteala ümber rajataks 4 puuraugust koosnev veeseire proovivõtupunktide võrk, milles jälgitakse veekvaliteedi muutusi 1,5 aasta jooksul.
Uuringu tulemused on vajalikud eelkõige riigi vastavatele ametkondadele, kes tegelevad korrastamata kaevandusalade ja neist tulenevate ohtudega. Lisaks on uuringu tulemused olulised põlevkivisektorile, kus vaadeldavad jäätmed tekivad ja mil on moraalne ning regulatsioonidest tulenev kohustus edendada ringmajanduse põhimõtteid oma tootmisprotsessis. Projekti tulemuste tutvustamiseks korraldatakse projekti lõpus avalik seminar. Tutvustusseminar on suunatud riiklike ametkondade esindajatele, nagu Keskkonnaministeerium, SA KIK, Tehnilise Järelevalve Amet, Keskkonnaamet, põlevkivi kaevandusaladele jäävad kohalikud omavalitsused, ja huvitatud ettevõtetele, nagu Eesti Energia, VKG, Kiviõli Keemiatööstus. Projektis tekkivad andmed antakse üle huvitatud ametkondadele ja tehakse kättesaadavaks Tartu Ülikooli andmebaasides ning Eesti Geoloogiateenistuse hallatavas Eesti geoloogiafondis.
Viimati uuendatud 14.02.2022
