Euroopa Liidu pikaajaline energia- ja kliimapoliitika suunab liikmesriike vähendama oma CO2 heitmeid ning suurendama taastuvenergia tootmist ja energiatõhusust. Riiklikus energia- ja kliimakavas on planeeritud 2030. aastaks jõuda taastuvenergia 42% osakaaluni energia summaarsest lõpptarbimisest. Suurimat kasvupotentsiaali võib seejuures eeldada tuuleenergia arvelt. Saavutamaks Eesti riiklikud taastuvenergia eesmärgid aastaks 2030 ning mitmesuguste piirangute (sh riigikaitseliste) tõttu on vaja leida taastuvenergia arendamiseks uusi sobilikke alasid.
Üks võimalus taastuvenergeetika projektide laiemaks arendamiseks on planeerida taastuvenergeetika projekte vähem perspektiivsete maardlatega kattuvatele aladele. Seejuures tuleb arvestada, et maapõueseadusega sätestatud nõuded lähtuvad maavara olemasolust, nt ei luba need kavandada tegevusi, mis võiks halvendada juurdepääsu maavarale. Analüüsi käigus otsitakse võimalusi rajada tuuleparke maardlatele, mida lähitulevikus (järgmise 20 ja enama aasta jooksul) kasutusele ei võeta.
