Uuringu objektideks olid neli Eesti eri piirkondades aastatel 2016–2018 tuvastatud maavärinat, mis leidsid aset sügavustel 3,5–11 km ja mille magnituudid jäid vahemikku 1,2–2,0. Sündmuste analüüs näitab, et neid kõiki on võimalik seostada nihkumisega ligikaudu põhjaloode-lõunakagu suunalistes, vertikaalsetes murrangutes. Järelduseks on, et Eesti aluskorra murrangute aktiivsus allub Põhja-Euroopa maapõue üldisele pingeväljale, mille ajendiks on globaalne laamade liikumine. Tulemus on kooskõlas Põhjamaade seismilisuse mustrite tõlgendustega. Lisaks saab täheldada, et Eesti kõige suurema, 25.10.1976 toimunud magnituudiga 4,5 Osmussaare maavärina mehhanismi on võimalik sarnaselt seletada.
Töö on põhjapaneva tähendusega mõistmaks meie aluskorra dünaamikat, sest seniks on Eesti maavärinate kohta olemas vähe kvantitatiivseid, seismogrammide analüüsimisele baseeruvaid uuringuid. Kuna Geoloogiateenistus on praegu asunud kaasajastama ja laiendama riiklikku seismojaamade võrku, on oodata seismoloogiliste teadmiste kiiret arengut meie maapõue osas.
