24. oktoobril ilmus Eesti Ekspressis intervjuu meie vanemseismoloog Heidi Elisabet Soosaluga. Avaldame siin intervjuu täies mahus. Head lugemist!
GREETE PALMISTE, EESTI EKSPRESS (https://ekspress.delfi.ee/eesti-ainuke-vulkaaniuurija-minge-kindlasti-islandile-aga-vulkaanipurskeks-tasub-valmis-olla?id=84046606)
Kui terve riik läheb pankrotti või nädal aega ei saa vulkaanipurske pärast kuhugi sõita, on islandlased ikka muretud, räägib vulkaaniuurija Heidi Soosalu (51).
Heidi Soosalu võtab hommikul tööle jõudes tassi kohvi, avab arvuti ja vaatab üle, ega öösel raputavaid uudiseid pole tulnud. Otseses mõttes – ta otsib Islandi meteoroloogiainstituudi kodulehelt andmeid äsjaste maavärinate kohta. Enamasti mõni väike uudis ikka on.
Soosalu on Eesti geoloogiateenistuse vanemseismoloog (tegelikult ka ainuke seismoloog). Tema eriala on aga Islandi vulkaanid. Hekla, Katla, Grimsvötn, Askja, Öræfajökull – loetleb ta kui vanu sõpru.
„Olen mitu korda lennukiga üle Islandi sõitnud ja vaadanud aknast: ah, minu Heklake siin all!“ räägib Soosalu. Ja järgmisel hetkel hakanud kiiresti arvutama: kui ta just nüüd purskama hakkaks, kas siis jõuaksime ikka eest ära lennata?
Heklale matkama Soosalu praegu igaks juhuks ei läheks. „Ma poleks üllatunud, kui Hekla purskaks, ta on mitu aastat selles seisus olnud,“ viitab ta geodeetilistele mõõtmistele. Ta on Heklat „tundnud“ juba paarkümmend aastat, kümme aastat keskendunud selle uurimisele ja kirjutanud samal teemal oma doktoritöögi. Vanad sõbrad, võib vist öelda küll.
„Hekla on vulkaan, mis istub vaikselt. Aga kui ta on aktiivne, on ta vägagi aktiivne,“ iseloomustab Soosalu. Viimati ületas rahvusvahelise uudiskünnise vulkaan Katla. Selgus, et ta eritab rohkem süsihappegaasi, kui seni teati. „Mida uus teadmine tähendab? Me ei tea kindlalt,“ ütleb Soosalu. Peagi algavale purskele see siiski otseselt ei viita, lisab teadlane.
Kuna Island on muutunud ülipopulaarseks reisisihiks, teeb iga selline infokild turistid ettevaatlikuks. „Kui keegi küsib, kas ta peaks julgema Islandile minna, siis ütlen, et kindlasti mine! Purske tõenäosus on tegelikult väike. Aga võta seda arvesse ja ole valmis. Ilma paanikata.“
Teistmoodi rahvuslik juubel
Katla, mis on siiski üks Islandi ohtlikumaid vulkaane, tähistas hiljuti tähtpäeva: 12. oktoobril möödus viimasest suuremast purskest sada aastat. Islandi rahvusringhääling tegi sel puhul vulkaanist dokumentaalfilmi, eksperdid üle maailma sõitsid kohale suureks konverentsiks.
Et Islandi vulkaanid on aktiivsed, tuletas 2010. aastal kogu maailmale meelde Eyjafjallajökulli purse. Selle võimsus tuli teadlastelegi pisut ootamatult. Soosalu meenutab, et jälgis seismogramme ja märkas: tavaliselt purske võimsust näitav võnkumise signaal läheb järjest nõrgemaks, aga uudised purske tugevnemisest ei lakka. Ta võttis ühendust enda doktoritöö juhendajaga Islandil.
„Tema vastas: jajaa, Eyjafjallajökull osutus selliseks vulkaaniks, mis ei käitu nii, nagu peaks Islandi vulkaanid käituma,“ räägib Soosalu.
See oli meeldetuletus: teadlased teevad prognoose varemnähtu põhjal. Ja siis vahetevahel tuleb üks Eyjafjallajökull, mis meenutab, et senine teadmine pole sugugi absoluutne.
Too nädal, kui kogu Euroopa lennuliiklus uppi lendas, oli ka Soosalule kiireim aeg. Ta sõitis Helsingi ja Tallinna vahet ning muudkui jagas intervjuusid mõlemal pool lahte, ladusalt mõlemas keeles.
Soosalu ongi tegelikult soomlane, kes tuli Eestisse seismoloogina tööle. Ta meenutab, et 1990. aastate keskpaigas vulkaane uurima hakates „piniseti pidevalt“, miks uurida midagi, mida Soomes pole. „Nagu ma peaks selle vulkaani otsas elama, mida ma uurin?!“ 2010. aastal ei tekkinud enam kellelgi niisuguseid küsimusi. Oldi tänulikud, et emakeeles rääkiv ekspert on varnast võtta. Lugu meenutades Soosalu muigab.
Rohkem islandlust eestlastesse
Üldiselt on juubilar Katlat – nagu ka teisi aktiivseid vulkaane – igakülgselt uuritud. Moodsate vahenditega saab mõõta maa värisemist ka kilomeetrite sügavusel, GPSiga märgatakse, kui vulkaan on kerkinud või tema kraatri kuju muutunud. Liustikest alguse saavatest jõgedest võetud proovid näitavad kohe, kui vee keemiline koostis muutub. Mis omakorda annab põhjust uurida, maapõuest on seega midagi uut välja tulnud.
Kõige ohtlikum on aga tulvavesi, mis kuuma laava ja liustike kohtumisel tekib. „Tõeline põrgu“ läheb lahti veel siis, kui magma otsustab end pressida läbi mitmesaja meetri paksuse jääkaane, mis Islandil päris mitut vulkaani katab. Siis on reaktsioonid plahvatuslikud.
Tulvavee võimaliku liikumise kohta on islandlased koostanud hulgi simulatsioone ja stsenaariume. Iga suurema muutuse peale, mida vulkaanidel märgatakse, kutsutakse kokku ümarlaud (päästjad, politseinikud, poliitikud, lennunduseksperdid), et otsustada: kas mõne vulkaani suhtes peaks andma lennuinfosse hoiatuse? Või halvematel juhtudel: kas käivitada evakuatsiooniplaan? Rääkimata valmisolekust hunnitut loodust imetlevaid turiste päästa.
Muide, Katla piirkonnas teatakse igas majapidamises, kui kiiresti (riik saadab ohuteate telefonile) ja kuhu pageda. Majades ripuvad tahvlid, millele jäetakse päästjatele märge: siit läks X arv inimest Z arvu autodega. Kariloomadele tehakse väravad lahti – kui need oskavad, päästavad end ise.
„Islandlased on natuke naljakad. Stereotüüpne islandlane on hästi muretu. Kui juhtub midagi (näiteks riik läheb pankrotti või nädal aega ei saa vulkaanipurske pärast kuhugi sõita), on ta ikka muretu. Kui nii, siis nii. Küllap on muretsejad islandlased ammu välja surnud. Ega sellisel saarel saagi muud moodi hakkama, kui oled pidevalt loodusjõudude armul,“ räägib Soosalu. Ta on ise enam kui seitse aastat Islandil elanud.
„Teatud mõttes peaks kõigil inimestel olema rohkem Islandi käitumist: no nii, on force majeure, naabertalu juures hakkas vulkaan purskama, see võib kesta kaks päeva või ka kaks aastat. Pead teadmatusega lihtsalt leppima. Vastu vaielda pole mõtet – ega ta purskamist sellest järele jäta. Võib-olla oleme siin Eestis liiga looduse peremehed...“
Tuhk – vulkaani sõrmejälg
Vulkaanidest väljuva aine keemiline koostis on vulkaani sõrmejälg.
Alles hiljuti osalesid ka Eesti teadlased Lätis ühe järve põhjast leitud Askja vulkaani üliväikeste tuhaosakeste analüüsimises. Mõne tuhande aasta tagust Soosalu „sõbra“ Hekla purset on näha ka Eesti turbas. Islandi vulkaanide jälgi paistab ka Gröönimaal. See on justkui ajamarker – kui on teada, millisest vulkaanist aine pärineb, saab öelda, millal see purskas ning teha kindlaks sellest üles- ja allapoole jäävate kihtide vanuse.
Uurijad on täheldanud, et suur osa vulkaanide tegevusest jääb meile siiski nähtamatuks ja toimub maapinna all. Magma küll tungib ülespoole, aga jääb mitme kilomeetri sügavusele.
Island on vulkaaniuurija kommipood. Mõne nädala eest käis Soosalu India ookeanis asuval Réunioni saarel. „No mis roheline asi see ees on?“ kirjeldab ta saart katvat lopsakat taimestikku. Ilus küll, aga ei laava, kivimid ega muu teadlase jaoks huvitav paista selle alt välja.
Islandil seevastu tervitavad uurijaid kõige enam kümne sentimeetri kõrguseks kasvavad pajud, kolm lehekest küljes. „Islandi karm kliima tähendab, et taimestik ei kata ega hävita nähtusi. Geoloogiast on seal hea lihtne aru saada.“
Soosalu huvitasid teadustee alguses maakoore laamad, nende liikumine. Enamasti on laamade servad aga merepõhjas. „Võiks ju saada ikka kuiva jalaga uurida. Aga kus siis?“ arutles ta. Jaapanis? Seal elab nii palju inimesi, et küllap on kõik juba läbi-lõhki uuritud. Islandil pole kuigi palju rahvast – äkki saaks neile kasuks olla?
Kui siis 1991. aastal seismoloogide konverents Islandile viis ja eksperdid äsja pursanud Heklat vaatama viidi, oli asi otsustatud. „Armusin sellesse ära! Nii võimas vulkaan – lihtsalt purskab ja inimesed ei saa sinna midagi parata!“
Nii saidki Hekla seismilised maavärinad Soosalu uuringuaineks.
Vulkaanipurse käivitas Prantsuse revolutsiooni?
Praegu tunneks eurooplased Islandil purskava vulkaani mõju ennekõike lennuliikluse häirete tõttu. Soosalu kirjelduste põhjal aga leidub ajalooski hulganisti sündmusi, mida vulkaanipurske järelmõjuga võiks siduda.
Aastail 1783–1784 avanes Islandil Lakagígari (ingliskeelsetes tekstides Laki) vulkaani juures mitme kilomeetri pikkune lõhe, mis purskas vahelduva eduga kaheksa kuud järjest. Õhku paisatud väävli, gaaside ja tahma kogus oli nii tohutu, et kogu põhjapoolkera kliima jahenes. Oletatakse, et just see oli viimane piisk prantslaste kannatuste karikas: kõigepealt halb valitsemine, seejärel veel ikaldus ja nälg ning lõpuks tuligi revolutsioon.
Indoneesia Tambora vulkaan avas kui põrguväravad 1815. aastal. Väidetavalt just selle mõjul oli Euroopa 1816. aastal ilma suveta. Võib-olla jättis Tambora isegi jälje inimkonna kultuurilukku, meenutab Soosalu veel üht legendi. 1816. aastal lootsid inglise aristokraadid Mary ja Percy Shelley pageda Londoni kohutava ilma eest Šveitsi. Ühise puhkusega pidi liituma ka lord Byron ning teisigi peeneid külalisi. Meeldivast ajaviitest ei saanud aga asja: kogu suvi oli oletatavasti just Tambora purske tõttu rikutud tormide ja vihmaga.
Nii ei jäänud aristokraatidel muud üle kui tubaseid tegevusi planeerida ja üheks selliseks sai õudusjuttude võistlus. Mary Shelley panigi kirja loo doktor Frankensteinist.
„Kui poleks olnud Tambora purset ja oleks olnud ilus suvi, siis oleks nad ehk istunud pargis ja kirjutanud ilusaid luuletusi õuduslugude asemel?“ arutleb Soosalu.
