Virumaa Teataja ajakirjanik Andres Pulver on meie "Virumaa maapõuepäev 2018" konverentsi ettekannete põhjal kirjutanud artikli https://virumaateataja.postimees.ee/6440867/kaevandamise-ohte-saab-ennustada. Avaldame artikli täies mahus.
Uute kaevanduste rajamisel on kõik protsessid ette määratud ja ennustatavad, rääkis Eesti geoloogiateenistuse Rakveres korraldatud Virumaa maapõuepäeval Tartu ülikooli arendusprorektor Erik Puura.
Erik Puura ütles, et kui panna kokku tipptasemel teadmised ja oskused, on võimalik kaevandusprobleemidele läheneda pisut teistmoodi, kui seda seni on tehtud. Teadlased korraldasid uuringu, et selgitada välja, kas meil on olemas kõik tööriistad, millega keskkonnauuringute tulemusi adekvaatselt hinnata. Selgus, et on küll.
Puura rääkis, et kui Eestis tehti algust põlevkivi kaevandamisega, puudusid oskused teaduslikult analüüsida, kuidas keskkonnaprobleeme ära hoida. “Õnneks on meie rahvuskivi paekivi meid päästnud happelistest kaevandusvetest ja mitmest muust probleemist,” lausus ta.
Kaevandusvee muudab happeliseks väävli ja raua ühend püriit. “Tegemist on väga erilise mineraaliga, ning mitte selle pärast, et seda sageli kullaga segamini aetakse, vaid seetõttu, et kui püriit maa seest välja tuua, hakkavad toimuma kummalised lood,” rääkis Erik Puura. Nimelt on kümnel grammil püriidil potentsiaal muuta happeliseks 400 liitrit vett.
Püriiti on maapõues aga väga palju ja seda leidub ohtralt ka Eestis. Puura kõneles, et iseenesest püriit ohtlik ei ole. “Ma võin võtta püriiditüki ja seda lakkuda, aga minuga mitte midagi ei juhtu,” lausus ta. Ja midagi ei juhtu ka siis, kui panna püriiditükk veeklaasi ja seda vett juua.
"Kui inimene sellisesse vette kukub, siis mõne aja pärast ei jää temast mitte midagi järele."
Erik Puura, Tartu ülikooli arendusprorektor
Küll aga algavad protsessid siis, kui püriit on pikemat aega kokkupuutes vee ja hapnikuga. Ning siis võib püriit muuta kaevandusvee isegi nii happeliseks, et selle pH on –3. “Ehk lihtsamalt – kui inimene sellisesse vette kukub, siis mõne aja pärast ei jää temast mitte midagi järele,” ütles teadlane.
Eesti põlevkivi sisaldab aga päris palju paasi. Seda on seal viis ja pool korda rohkem, kui oleks vaja happeliste kaevandusvete tekkimise ära hoidmiseks. Omal ajal sellele mõelda ei osatud, seega on meil tõepoolest õnneks läinud.
Ent tänapäeval on teadlastel võimalik enne kaevandamise alustamist välja selgitada, millised probleemid võivad kaevandamisega kaasneda ja kuidas neid ära hoida. Võimalik on ka ennustada tööstusprotsessides tekkivate jääkide keskkonnamõju ja protsesse selle alusel arendada.
Üheks osaks suurest uurimisprojektist oli ka Virumaa hüdrogeoloogilise mudeli koostamine. Tartu ülikooli geoloogia vanemteadur Argo Jõeleht rääkis, et uuriti ka seda, kus üldse oleks võimalik kaevandada.
“Meie koostatud Virumaa hüdrogeoloogiline mudel näitab, et fosforiidi kaevandamine Virumaal eriti võimalik ei ole, sest kaevanduse laed kukuksid tänapäevaseid tehnoloogiaid kasutades ülima tõenäosusega sisse,” ütles Jõeleht.
Fosforiit on lihtsalt maapõues märksa sügavamal kui põlevkivi ning suuremal sügavusel on veerežiim sootuks teistsugune. Üheks lahenduseks oleks näiteks kaevanduse taastäitmine, kuid see tõstaks oluliselt fosforiidi hinda. “Lahendusi oleks teisigi, kuid need on kulukad,” lisas Jõeleht.
