Uuring põhines Kunda lähedal asuval Aru-Lõuna uuringualal paikneval fosforiidivarul suurusega ligikaudu 42,4 miljonit tonni. Kuna samas on tegutsev lubjakivikarjäär ja vana lubjakivikarjäär siis hinnati realistlikku stsenaariumi, kus juba olemasolevale tööstusele lisanduks uus tegevus.
Eesti Geoloogiateenistuse fosforiidiuuringute projektijuhi Jaanus Purga sõnul katsetati uuringu käigus kahte erinevat tehnoloogilist lahendust fosforhappe tootmiseks – soolhappel põhinevat dikaltsiumfosfaadist fosforhappe tootmise protsessi ning fosforiidi eelneva vahtrikastamisega väävelhappelise töötluse protsessi. „Mõlemad maailmas kasutusel olevad tööstuslikud tehnoloogiad on tehniliselt teostatavad ning võimaldavad Eesti fosforiidist toota rahvusvahelistele kvaliteedinõuetele vastavat fosforhapet. Tulenevalt fosforiidi omadustest ning protsesside olemustest kaasneb mõlema lahendusega paratamatult suurte koguste rikastamisjääkide ja kipsi teke, mis vajavad keskkonnaohutut käitlemist ja ladestamist,“ selgitas Jaanus Purga.
Uuringu käigus analüüsiti ka võimalusi väärindada fosforiidis ja fosforiidikihi peal leiduvaid kaasnevaid resursse, sh haruldasi muldmetalle. Selgus, et haruldaste muldmetallide eraldamine fosforiidi rikastamise jäägist on teadaolevate tööstuslike lahenditega tehniliselt teostatav, kuid majanduslikult mitte tasuv. Samuti puudub tänasel päeval sobiv tööstuslikult rakendatav tehnoloogia fosforiidi peal paikneva musta kilda väärindamiseks
Majandusanalüüs näitas, et ükski kaheksast hinnatud fosforhappe tootmise stsenaariumidest ei ole praeguste turuhindade juures tasuv. Kõige väiksema negatiivse nüüdispuhasväärtusega (FNPV) stsenaariumiks osutus väävelhappel põhinev fosforhappe tootmine, mille hinnanguline nüüdispuhasväärtus on ligikaudu -600 miljonit eurot. 4,4 miljoni tonnilise aastase fosforiidi töötlemise mahu juures oleks sellise tootmiskompleksi rajamiseks vajalik investeering suurusjärgus 1,1 miljardit eurot.
„Analüüs näitas, et 8%lise diskontomäära juures muutuks projekti tasuvus positiivseks alles juhul, kui fosforhappe müügihind tõuseks ligikaudu 1570 euroni tonni kohta, samas kui viimase viie aasta keskmine turuhind on olnud ligikaudu 900-1100 eurot tonni kohta. Arusaadavalt mõjutab projekti tasuvust väga tugevalt fosforiidi kvaliteet – positiivne tasuvus eeldaks vähemalt 14% P₂O₅ sisaldusega fosforiiti, samas kui Aru-Lõuna uuringuala keskmine sisaldus on ligikaudu 9,74%,“ sõnas Jaanus Purga.
Uuringus hinnati põhjalikult võimaliku kaevandamise ja töötlemise mõjusid veestikule ning elusloodusele ning analüüsiti nende mõjude tänapäevaseid leevenduslahendusi. Tulemused näitavad, et fosforiidi võimalik kaevandamine ja töötlemine mõjutaksid põhjavee liikumist, maastikku ja elusloodust ning tekitaksid märkimisväärses koguses tööstusjäätmeid.
Uuringu käigus täiendati piirkonna hüdrogeoloogilist mudelit, mille abil on võimalik kirjeldada muutusi põhjaveetasemetes Aru-Lõuna uuringualal kaevandamistegevuse tõttu toimuva põhjavee väljapumpamise korral. Uuringuala paikneb põhjavee väljavoolualal ja Pandivere kõrgustikust kaugel ning seal ei levi põhjaveekihid, mis on seotud Pandivere kõrgustiku allikate ja neist lähtuvate jõgede ülemjooksudega. Seega ei avaldaks võimalik kaevandamistegevus mõju Pandivere kõrgustikul paiknevate allikate ja jõgede vooluhulkadele ega vee kvaliteedile. Samas avaldaks võimalik karjääriviisiline kaevandamine mõju kaevanduse lähiümbruses Lasnamäe-Kunda ja Ordoviitsiumi-Kambriumi põhjaveekihile ning põhjavee survetase alaneks.
„Sotsiaalmajanduslikust vaatest näitas uuring, et võimaliku fosforitööstuse opereerimisperioodil võiks tekkida ligikaudu 512 otsest töökohta, keskmine aastane maksutulu ulatuks hinnanguliselt 55 miljoni euroni ning loodav otsene, kaasnev ja kaudne lisandväärtus ligikaudu 215 miljoni euroni aastas. Samas ületaks projekti tasuvaks muutmiseks vajalik riiklik toetus ca 120 miljonit eurot aastas tekkiva ühiskondliku kasu ning seetõttu ei ole uuringu hinnangul projekti subsideerimine praegustes tingimustes põhjendatud. Ilma toetuseta pole projekt aga tänastes oludes teostatav,“ lisas Jaanus Purga.
Uuringu kokkuvõttes järeldatakse, et Eesti fosforiit on tehnoloogiliselt kasutatav ressurss, kuid selle kasutuselevõtt Aru-Lõuna uuringuala tingimustes ei ole praegu majanduslikult põhjendatud. Seetõttu tuleb fosforiiti käsitleda strateegilise varuna, mille kasutamine võib tulevikus osutuda põhjendatuks juhul, kui muutuvad turutingimused, tehnoloogiad või geopoliitiline olukord. Tulemused osutavad, et Eesti fosforiidi rikastamise ja fosforhappe tootmisega kaasneb paratamatult märkimisväärne kõrvalproduktide ja jäätmete teke. Nende materjalide terviklik väärindamine võib tulevikus pakkuda uusi tehniliselt teostatavaid ja majanduslikult põhjendatud lahendusi. Seetõttu peetakse oluliseks jätkata uuringuid nii kaasnevate ressursside kui ka väärindamisprotsessis tekkivate sekundaarsete materjalide, eelkõige fosfokipsi, kasutusvõimaluste väljaselgitamiseks.
